Blog

5 Imeliku asja mida ma teen

Ma pole ammu kirjutanud, kuna olin ära tööl. Ja polnud just palju aega nii, et asun kohe asja juurde millest kirjutada tahan:

Ja selleks on 5 imeliku asja mida ma teen. Ma pole neid varem tegelikult kellegiga jaganud.

  1. Ma kippun ütlema vastupidist sellele mida tegelikult arvan.

Näide1: Mult küsitakse kas ma soovin kohvi. Mulle meeldib kohvi. Väga. Ja ma vastan: EI! Ma ei tea miks ma seda teen. Ja siis on see teine nagu: Aa olgu ma arvasin, et sa tahad. Aga, kui sa tõesti ei taha… (JA TA VALAB SELLE ÄRA!!!). Ma sisemiselt ma nutan see hetk. Kuid ei näita välja ja vaatan lihtsalt tuima näoaga pealt.

Näide2: Küsitakse kas koolis läks hästi. Ma vastan sellele küsimusele peale igat koolipäeva, et hästi. Kuigi tahaksin karjuda see hetk: EI, KOOLIS EI LÄHE HÄSTI!

Kuid: Sellistel olukordadel on olemas ÜKS inimene kes teab alati, kui ma olen vastupidisestujus. Ja näide 1 puhul. Kohvi ära valamise asemel teeb ta sellest mulle maailma parima jääkohvi. Sest ta teab, et see on mu lemmik. Nii, et kui sa seda loed siis tea: see loeb mulle palju!

2. Ma pelgan tühja akent. See tähendab, et kui kottpimedal ajal on kardin lahti. Ja, kui see peaks olema mu voodi lähedal: jõllitan ma seda pool ööd ega saa magada.

3. Ma räägin kui olen vähemalt viis tundi üksi olnud. Lihtsalt suvakal hetkel keset vaikust. Kui näiteks kukub midagi maha, siis mina: Kuidas sa julgesid maha kukkuda/ Kas ma lubasin jne…

4.Mul on mingi värk kõrvaklappidega. Ma tulen oma tuppa ja ma esimese asjana panen kõrvaklappid pähe, isegi kui need ühendatud pole, isegi kui muusika ei tööta. Sest ma lihtsalt tunnen end nii lihtsalt turvalisemalt. Isa arvas, et päevitan need endale suvel pähe.

5. Ma ei vasta kõnedele. Mulle ei meeldi seda  lihtsalt teha. Ma ootan kuni see helin lõppeb ja helistan siis tagasi. Nii, et kui sa mind isiklikult tead siis tea seda. Kuid kui näed, et vahe on paar tundi. Siis ma ka tegelikult ei saanud vastata.

Kokkuvõtte: Kui ka sina peaksid tegema midagi imeliku, siis võib sind ehk lohutada, et sa pole ainus.

#Ilustamata Tõde … kes ka teeb imelike asju

 

Ma tunnen, et varsti plahvatan

Hei taas! Asume asja juurde: olen päris hea kannatusega. Või noh, … ma lihtsalt oskan asju enda teada jätta, elada edasi ja leppida. (Minu tänane pilt)
Snapchat-945159559Näide: Üks koolipäev. Kolmapäev umbes pool aastat tagasi. Mase ütles korra Katsetajale (te ju ikka mäletate neid nimesid?)  halvasti. Daama oli nii suur. Kõik olid kohe järsku tülis. Gümnist kutsuti kah pooled kohale. Kutsuti ka õps. Katsetaja nuttis ja Draama nuttis. Kõik sõimasid Maset. Draama draama draama draama … …

Hiljem kõnnin koju ja Katsetaja läheb sama teed. Küsin miks ta ühe solvangu pärast nii endast välja läks (mind solvatakse koolis ju kogu aeg). Ja ta vastab, nagu see oleks täiesti iseenesest mõistetav: Sina ju ei tea mis tunne see on. Sa oled teistsugune me võime sind solvata kuna sa ei tunne siis midagi. Tead teistel nii pole.

Oot MIDA???

Et siis mind võib solvata? Ma ei tunne siis midagi? Ei no tore teada. Ei tea miks ma nii ei arva???

Ei mind ei või solvata. Tunnen ja oi kuidas veel. Ja ma kohe ültse ei arva nii , sest see pole nii.

Ma kogun kõik selle halva enda sisse ja mul on tunne, et ma varsti plahvatan. Ükskord ka mulle enam juurde ei mahu.

See miks ta nii ilmselt nii arvas oli sellest, et ma olen koolis nagu teine inimene: tuim tükk kes passib seal oma aja ära ja tõmbab siis minema. Ma ei näita kunagi välja.

#Ilustamata Tõde kes varsti enam ei jaksa

Eneseväljendus

Olen endast juba veidi kirjutanud. Nii, et te minust juba natuke midagi teate kuid mitte kõike. Seega lihtsalt räägin ühest oma igapäeva tegevusest. Need kes mind vähegi lähemalt tunnevad teavad millest jutt käib.

See on joonistamine. Ei JOONISTAMINE! See on olnud mu igapäevane tegevus veel enne seda, kui ma lasteaeda läksin. Kooli jõudes sain teistelt kiita kuid õpetaja imestas, et iga mu joonistatud inimene oli sama nurga all. Asi oli nimelt selles, et õppisin joonistama Leonardo da Vinci raamatu järgi. Mis meie perele kingiti, kui paari aastane olin. Algklassides sain õnneks sellest harjumusest lahti. Ausalt ka joonistasin väiksena kohutavalt kuid nüüd peale umbes kümmne aastast igapäevast harjutamist … no tada!!! Mitte, et suur egoist oleks kuid no kuulge? Ma pole just halvim.

Viimase natuke rohkem, kui aasta on mind hakkanud põhiliselt mangad huvitama. Joonistan ka muud. Nii kodus, kui ka kunstikoolis. Kuid mangad on saanud lemmikuks. Neile kes huvituvad (nii spetsjalistile kui ka algajale) soovitan ühte eriti head raamatut ,,Pop Manga”. See on üli hea.

Kuidas ma endale mangad avastasin? Olin sõbra juures ja nägin seda raamatut uurisin seda ja ma lihtsalt armusin sellesse stiili. See sünnipäev sain isalt kingiks selle raamatu ja olin üli õnnelik.

,,Relvad” mida soovitan: Faber-i harilikke, Uni Pin-i musti ja peenikesi tintekaid, Faber-Castell-i akvarell värvipliiatseid (mu vanimad ja lemmikuimad on üle kümne aasta vanad, ajast, kui joonistama õppisin) ja muidugi käib sinna juurde ka muusika. Ma kuulan alati joonistades muusikat. Lihtsalt mainin, et, kui sa joonistad maailma kõige õnnelikumat inimest ja kuulad kõige kurvemat muusikat siis millegi pärast kisub selle inimese nägu nuttule. Hea on teemale vastavat muusikat kuulata. Siis elad paremini sisse.

Minu joonistamisplaanid suveks: Tahan teha ise mangakoomiksi. Kuid hetkel olen veel kahe teema vahel.

Mu lemmik eneseväljendus viis on joonistamine. Sa saad anda ühe pildiga edasi enam, kui tuhat sõna.

#Ilustamatta Tõde kes nüüd edasi joonistama läheb

 

Tabasin kevade

Kevad on jõudnud ka Eestisse. Ilmad on soojemad, kui välja arvata eilne ja üleeilne paduvihma- ja rahesadu korraga. Ma ei hakka pikalt keerutama. Mulle meeldib kevad, sest siis hakkab hea pildistamishooaeg pihta.

Ma ei tea kuidas teiega on, kuid minule meeldib väga metsas olla ja see annab mulle ka palju inspiratsiooni. Mõni eilne pilt vihmade vahelisest ajast:

IMG_4933 (2)

Sell hetkel olime me perega minemas kitsetallesid vaatama. Meie kodust eemal on nimelt meierei. Ja mina muidugi nagu alati võtsin fotoka kaasa. Olles fotograaf. Ja tehes teepealsest pilti. Ma olen alati fotograaf, kui me kusagile läheme. Mulle pildistamine meeldib.Pildistamine on saanud nagu näha viimaseaja hobiks. Ja mul läheb see aina paremaks. IMG_4977 (2)IMG_4981 (2)

See kits siin on kolme päeva vana. Teda oli raske pildile saada kuna neid oli paarkümmend. Ja nad kõik siplesid. Üritades saada mulle lähemale. Olid nad vast armsad.

See pilt on sellest, kui olen tagasi kodus ja vaatan (või üritan seda teha) omatoa aknast välja õue:
IMG_5026 (2)Ja mida ma näen, vihma jälle sajab.

#Ilustamata Tõde kes jätkab nüüd pildistamist

Suurim soov

Mul on peaaegu kogu elu olnud üks soov. Tegelikult tervelt kümme aastat. Kas ka kellegil teisel on ka mingi nii pikaajaline soov?

Ma ei taha hobust, iphone 7-t või midagi muud sellist, ei ma tahan endale omatuba. Tuba kus saan olla üksi. Tuba mille oma maitse järgi kujundan.

Soovin seda kuna olen kümme aastat jaganud väiksevennaga tuba. Ja kohe kolib sisse veel üks.

Kas suudaksite ette kujutada mis tunne mind valdab, kui peale seda pikka aega. Kenal hilisõhtul ütleb isa sulle, et see on hilinenud sünnipäevakingitus. Ja ta oli tegelikult koguaeg salaja kolme paberi kaupa asju välja kolinud. Ma sain maja kõige parema toa!!!

Mis selles head on?

Seal on: maja parim wifi ja vaade, mõnusa suurusega (mulle ei meeldi suur tuba), kõige enam pistikuid, parima asetusega ruum ja loomulikult privaatsus.

Ja, et see veel parem oleks olen päev otsa seda korrastanud. Selleks tuli see täielikult tühjaks tassida, aknad pesta, tolmuimeja töid teha (kasutasin seda päeva jooksul kuus korda), sein ära värvida, panna mööblit kokku ja lõppuks asjade sisse kolimine.

Ma ei usu, et keegi ära arvaks, mis ma esimesena oma tuppa tõin.

Nüüd on öö ja ma jään kohe magama oma uude tuppa uude voodisse.

#Ilustamata Tõde kes on juba väga unine